FIBC-de tootmisprotsess on suhteliselt keeruline ja nõuab mitut etappi, millest igaüks mõjutab otseselt lõpptoote kvaliteeti.
Tooraine valmistamise etapis kasutatakse põhitoormena eelkõige polüpropüleeni või polüetüleenvaiku, millele lisatakse väike kogus abimaterjale ja segatakse ühtlaseks.
Need plastist toormaterjalid juhitakse ekstruuderisse, et plastkile moodustada sulatatud ekstrusioon. Seejärel lõigatakse see kile filamentideks, venitatakse temperatuuril, mis on madalam kui vaigu sulamistemperatuur, ja toodetakse molekulaarse orientatsiooni ja kuumuse reguleerimise kaudu suure-tugeva, madala-pikenemisega lamedate lõngadena.
Järgnev kudumisprotsess hõlmab lamedate lõngade koolutamist, kudumist ja lamineerimist, et luua aluskangaks kootud plastkangas. Aluskanga kvaliteet määrab otseselt FIBC -kandevõime ja vastupidavuse. Üldiselt peab aluskanga tõmbetugevus vastama teatud standarditele, näiteks pikisuunaline tõmbetugevus on suurem kui 1470 N/5 cm (FIBC-de puhul, mille kandevõime on alla 1 tonni).
Sama oluline on ka rihmade tootmine, mis nõuab selliseid protsesse nagu segamine, tõmbamine ja kudumine. Viimastel aastatel on selle väikese kaalu, suure tõmbetugevuse ja esteetilise atraktiivsuse tõttu üha laialdasemalt kasutatud teatud tüüpi lõngast valmistatud tropid.
Viimaseks etapiks on õmblemine, kus alusriie õmmeldakse troppide ja vöö külge, et luua painduv konteinerkott. Õmblemine peab olema sirge, ilma lahtiste õmbluste, katkenud niitide või hõljuvate niitideta. Õmbluse tugevuse tagamiseks ei tohiks olla lahtisi ega ülepisteid ning iga piste tuleks vähemalt kolm korda tagasi õmmelda.